Usaldame noori tegema nende tulevikku puudutavaid vaikuid
Me vanematena arvame, et me teame, milleks me oma lapsi ette valmistama.
Me tahame neid kasvatada arstideks, advokaatideks, päästjateks, pankuriteks, politseinikeks, ärimeesteks, õpetajateks jne. Me arvame, et teame, mis on need oskused ja teadmised, mida neil on tulevikus vaja, et sissetulekut teenida ja kuidas õnnelik olla.
Me elame täna segasel ajal ja kiiresti muutuvas maailmas, kus tehnoloogia teeb inimese eest paljud asjad ära – sõdu peetakse troonidega, kodusid koristavad robotid, probleeme lahendab ja uudiseid kirjutab tehisintellekt jne, jne. Me näeme juba täna, et paljud tööd on tehnoloogia arenguga ära kadunud või muutunud ja üks on kindel, see trend jätkub ka tulevikus. Samas on meil tulnud juurde ka palju uusi tulu teenimise võimalusi näiteks erinevad sotsiaalmeediaga seotud rollid nagu nagu influencerid ja sisuloojad, tehnoloogia valdkonnas suurte andmete teadlased, masinõppe, küberturvalisuse, meditsiiniseadmete insenerid ja erinevad programmeerijad jne.
Aga kas me tegelikult vanematena teame täna, milliseks eluks ja tulevikuks me oma lapsi ette valmistame? Millised ametid ja tööd on 20 aasta pärast, kui tänased lapsed ja noored tööjõuturule lähevad? Millised on need oskused, teadmised ja kogemused, mida nende täitmiseks vaja on? Milliseid isikuomadused ja harjumused on vajalikud omandada?
Täiskasvanutena on meie teadvus tihti piiratud ainult sellega, mida me teame ja näeme täna ehk millised ametid on täna popid ja tulusad. Meil vanematena on omad hirmud ja samas ootused noortele, et nad õnnestuksid ja oleksid edukad ja õnnelikud jne.
Kas me tegelikult sellelt hirmu ja kontrolli tasandilt siiski suudame oma noori parimal viisil ette valmistada selleks, mis neid tulevikus ees ootab?
Või peaksime me siiski usaldama seda, et neis on see palju suurem intelligentsus ja tarkus olemas või nad on sellega paremas ühenduses ja nad teavad, mida vajavad? Mis siis kui selle asemel, et neid õpetada ja suunata õpetame neil rohkem iseennast kuulama ja usaldama hakata? Kui me vanematena loome neile keskkonna, kus nad saavad ennast usaldada ning minna sinna kus on nende kirga ja tundub neile kõige parem ja õigem? Võibolla nad teavad paremini, mida neil on vaja, et olla õnnelikud ja nautida elu?
Mina läksin üsna juhuslikult üle 20 aasta tagasi peale gümnaasiumi õppima personalitööd. Seda ajal, kui personalijuhtimisest ei teatud õieti midagi, kui ettevõtetes olid veel valdavalt kaadritöötajad ja personalijuhte võis Eestis mõne käe sõrmedel üles lugeda. Miski tõmbas mind sinna ja tänaseks on sellest kasvanud väga hinnatud ja populaarne eriala. Ammugi ei teadnud ma, mis sellest erialast saab 10 või 20 aasta pärast ja mida töö selles vallas tähendab. Täna sellele tagasi mõeldes saan aru, et tõesti inimesed, numbrid ja süsteemid on minu kirg ja seetõttu olen sellesse valdkonda ka nii pidama kauaks jäänud.
Samas on meie kursuse lõpetajatest saanud tänaseks ka edukad ettevõtjad, maaklerid, kinnisvara arendajad, fotograafid jne. Omandatud haridus andis meile midagi, millest koos elukogemuse ja teele veeretatud võimaluste kasutamisega on meid viinud sinna, kus on meie kirg.
Siinkohal soovin tänada oma vanemaid, kes lasid mul endal minu enda tarkusega teha kooli valiku ja toetasid mind sellel teel. Tuletan meelde, et sellel ajal oli veel kõrghariduse omandamine enamasti tasuline ja õppelaen seda ei katnud. Olen veendunud, et sellel otsusel on olnud oluline mõju minu elule. Tõsi, me ei tea, kes või mis oleks minust saanud, kui oleksin logistika või matemaatika kasuks otsustanud. :)
Seega, mis siis, kui aitame noortel ennast rohkem tundma õppida ja usaldame neid? Isegi, kui nad jõuavad mõne asjani väikese ringiga, siis see kõik juhtub nende hüvanguks ja kindlasti nad õpivad sellel teel olulisi õppetunde. Elukestev õpe on oluline ja me saame alati teha uusi otsuseid, midagi uut juurde õppida ja ümber õppida jne.
Usun siiralt, et noored on nutikamad ja intelligentsemad, kui me arvame, kui lubame neil oma tugevusi ja tõelisi võimeid kasutada. Ma olen kohtunud viimasel ajal nii paljude ägedate ja küpsete noortega, et vaatan ja imestan ning natuke ka kadestan neid ja seda kuidas nad mõtlevad ja läbimõeldult nad otsuseid teevad.
Coachina saan aidata noortel õppida ennast tundma ja usaldama, leida oma tugevused ning julgustama neid üha rohkem võtma vastutust enda elu ja tegemiste eest. Iseseisvumine on midagi, mille poole on kõigil noortel sügav kutse ja kuidas muidu nad õpivad vastutust võtma, kui laseme neil alles „pesast lahkudes“ oma tarkusest otsuseid teha. Mina saan noortele toeks nendel keerulistel aegadel ja pakkuda neile turvalist ruumi, kus saab rääkida ka sellest, millest oma vanemaga on ehk pisut keeruline rääkida.